Artiklid - „Äripäeva“ lisas „Visioon“ ilmunud persoonilugu aprillis 2005

Hambad plagisevad nii hirmsasti, et kõrvalseisja juttu on raske kuulata. Hämarus, mis vaikselt üle Jägala jõe hiilib ja kõik endasse mähib on nii niiske ja rõske, et peale pisukest seismist tundub kogu keha olevat otsekui kiirkülmutatud hane oma.
Filmirahvale ei jää see märkamata, nemad muigavad kasukates, olles nii  kinnimähitud, et väljas ainult ninaots, ja suu. Viimane selleks, et raadiosaatjasse midagi sosistada. Käivad filmi „Kõrini!” võtted ja kätte on jõudnud õhtu, kui filmitakse episood, kus vajatakse kaskadööride abi. Enne veel stseen filmi lõpust, õnnelikust sellisest muidugi.

Enar Tarmo Istub Von Krahli teatri baaris ja räägib endast. Enne kui suu avab, kuulab küsimuse ära, vaatab siis otse tema ees olevast uksest välja ja vastab alles peale pisikest pausi. Pause on Enari jutus väga palju. Sõnad tulevad alles siis, kui mees on nad peas ritta sättinud. Asjade läbimõtlemine ongi Enari töö. Mina unustasin kohtumisele minnes pastaka maha, tühja sellest. Kui Enar Tarmo unustaks oma tööd tehes millegi maha, siis võib see jääda vabalt tema viimaseks tööpäevaks. Enar Tarmo on Eesti ainus nii kõrgel tasemel kaskadöör.

Kell on üheksapaiku või natukene rohkem, kui Jägala jõe elektrijaama juures algab sagin. Väike vahepaus on tehtud, võttemeeskond tuleb platsile tagasi. Filmi režissöör Peeter Simm vaatab pea viltu, stetson kelmikalt kuklas, käed sügaval jopetaskus, ringi ja küsib, et ega keegi Kotovit ei ole näinud. Kotov on filmi operaator. Filmi produtsent Artur Talvik on peale soojendavat kohvi lasknud poolkasuka krae alla ja seletab sponsoritest-toetajatest koosnevale grupile, mis on filmi sisu ja millise serva pealt kaskadöörid kohe alla hüppavad. Kuulajad noogutavad vaikselt ja ümisevad mõnust, kui kuulevad, et filmi eelarve on seni Eestis tehtutest suurim.

Enar Tarmo õppis kaskadööri ametit Soomes, 1993. aastal alanud kursustel. Kursustel osalesid 10 soomlast ja kaks eestlast. Koolituse kõrgest tasemest annab tunnistust fakt, et selle lõpetanud soomlased panid kokku esimese ametliku kaskadööride grupi Soomes. Kursuse juhendaja Reijo Kontioga koos asutas Enar 2002. aastal firma Stunts. Stunts on ainukene firma Eestis, mille peamine tegevusala on kaskadööriteenuste osutamine. Nojah, eelmisel suvel tehti Eestis korraga nelja filmi, nii head aastat pole enne ammu olnud ja teab millal jälle tuleb. Kaskadööre pakuvate firmade tööpõld pole Eestis seetõttu teab mis lai. Vahepeal proovis Stunts pakkuda ka ekstreemmeelelahutuse teenuseid teistele. Mitte, et kargaks keset pidu teiste rõõmuks kusagilt katuselt lauale, vaid laseks teistel hüpata ja siis ise vaataks, et nad teeks seda ohutult. Aga sarnaseid pakkujaid tekkis palju ja nii jäi asi katki.

Lava on paigas. Elektrijaama ruumides näevad kostümeerijad vaeva ja veavad kalipsot kaskadööridele selga. Lisaks Enarile on sellel õhtul tegevuses kaks soomlast, üks teeb trikki, teine jälgib ja tassib päästerõngast endaga kaasas. Varsti hüppab Enar elektrijaama rinnatiselt jääkülma kevadisse vette, soomlane talle järele. Mitte sellepärast, et saaks teise duubli, seda näeb ette stseen. Peategelane kukub ja teine teda päästma. Nagu ikka filmides. Naised ja mehed Talviku ümber on juba natukene närvilised. Telgis joodud kohvi soojus on kehast lahkunud ja aitab ainult üles-alla kargamine. Aga karata ei saa ka vabalt. Platsi mänedžer kupatab kogu kamba tahapoole, muidu jääb endale sooja hüppava sponsori pea kaadrisse. Seda aga filmikunst ei armasta.

Kaskadöri triki ettevalmistamine on tegelikult väga lihtne. Alguses räägivad režissöör ja operaator täpselt ära, mida neil on filmi jaoks vaja. Siis mõeldakse koos, kuidas lahendus võiks väljanäha ja joonistatakse stooriboord. See on selline kirjeldus selle kohta, millises järjestuses ja kuidas triki ajal asjad kulgevad. Seejärel lepitakse kokku ja tehakse ära. Lepitakse kokku tähendab Enar Tarmo jaoks siiani suulist lepingut. Filmitegijaid on nii vähe, Eesti on nii pisikene küla, et siin keegi vaevalt jätab oma kohustused täitmata. See oleks mul siis viimane film, ütleb Enar ja vaatab baariuksest välja. Tehakse ära tähendab seda, et asutakse trikki ettevalmistama. Tellitakse vajalikud tellingud, püstitatakse olulised konstruktsioonid. Kokku pannakse need võtteplatsil ja muidugi ei kasutata selleks teiste, kõrvalseisjate abi. Triki tegemiseks pead sa olema sajaprotsendiliselt kõiges kindel. Nii endas kui abivahendites.

„Võtte ajal ei pildista platsil keegi!” karjub suure ruupori ja kurja häälega mees. Fotokad rändavad taskusse, publik sätib ennast paremini rinnatise äärde ja tõuseb kikivarvule. Kohe on oodata midagi sellist, mille pärast on viimased tunnid külmetatud ja mida saab esmaspäeval vaimustunult kolleegidele jutustada. Oleme võtteks valmis, mootor, kaamera, tuttavad sõnad mõjuvad pööraste prožektorite valguses jäiselt. Enar kallutab ennast kaks korda rinnatisele ehitatud laval ja hüppab käte ja jalgadega vehkides vette. Plärtsatus on vali. Mees kerkib hetkepärast pinnale, enne veel jõuab soomlasest kaskadöör teha oma hüppe. Publik on rahul ja aplaus kõlab uuesti ka siis, kui kaks meest veest välja ronivad. Mida tunnevad sellel hetkel nende käed, nägu ja kael, ei taha ma mõelda.

Kõige tähtsam on absoluutne keskendumine. Enne triki sooritamist joonistatakse ja mõeldakse iga võimalik detail läbi. Triki sooritamise ajal peab olema oma keha üle täielik kontroll, täielik keskendumine. Tegelikult on need trikid kõik maksimaalselt ohutud. Kaskadöörid ei saa oma tööd teha kunagi „üsna” ja „peaaegu” põhimõtetest lähtuvalt. Kõik trikid on sellised, mida saab teha mitu korda. Seetõttu ei ole ka kaskadööriteenuse hinnakirjas olemas riskiprotsenti või lisatasu suurema ohu eest. Samuti ei ole olemas sellist trikki, mida Enar Tarmo väga-väga teha tahaks. Nii lihtsalt ei mõelda, kui ollakse kaskadöör.

Publik plaksutab. Simm hüüab, et teeme teise duubli veel ja riietajad väänavad kahekesi Enari pintsakust vett. Kõik kordub samas taktis. Seejärel tehakse veel ka kolmas duubel, selle jaoks ei hüpata enam kõige kõrgemalt, vaid aste madalamalt. Küllap filmis näeb nüüd paremini seda, kuidas peategelast külmast kevadveest päästetakse. „Upu rohkem, upu rohkem!” hüüab Simm vees rabelevale Enarile.

Enne seda, kui asuda triki tegema , lööb pulsi kõvasti üles. Eks see on normaalne ka. Kui enam ei lööks, tuleks see amet maha panna. Hirm ja erutus enne triki sooritamist on see, mis hoiab sind elus. Tegelikult võib öelda, et kaskadööri töö jaoks on kõige olulisem pea. Asjad tuleb detailselt läbimõelda ja panna tähele, kui on tehtud mingeid muudatusi võrreldes alul kokkulepituga ja hasarti ei tohi minna. Enne peab päris mitu korda mõtlema, kui hüüda, et muidugi teeme nii. Peale muudatuste on ohtlikud ka loomad, nende käitumist ei ole võimalik tegelikult kunagi päris täpselt prognoosida.
Enar noogutab oma sõnade kinnituseks. Pilk baariuksel.

Urmas Vaino